Õpilase Anett Laarmanni mõtted ja kogemused suvelaagri teisest päevast:
“Hommik. Uni ei taha kuidagi silmast ära minna ja raske tegu on ärkamisega. Peale hommikusööki suunati meid õppeklassi, kus tutvustati järgnevat päevakava. Kiirelt räägiti matkakaardist ja soovitati käiku lasta eelneval päeval saadud teadmised. Ilma pikemate pausideta suunduti välja, et saada matkamapp ja asuda teele. Kõigi rõõmuks säras taevas lubatud vihma asemel päike, kuid siiski puhus külm tuul. Kaasa anti varustust täis matkakott, milles olevaid vahendeid pidime ülesannete juures kasutama.
GPS’i seadistades asusime teele 1.7 kilomeetri kaugusel asuvasse esimesse punkti. Veidi seigeldes ja GPS’ile lisaks ka vaistu kasutades jõuti kohale. Ees ootasid koos juhendajaga veekeemia ülesanded, nagu veetemperatuuri ja PH taseme mõõtmine, vee läbipaistvuse ja veeloomade uurimine, mõõtsime ka vee hapnikusisaldust ja leeliselisust. Järgnevalt pidi meid ees ootama iseseisev mikrokliima ülesanne.
Selleni jõudmine nõudis meilt pikalt otsimist ja vaeva. Olenemata ilusast ilmast tundus teekond ikka väga pikk ja väsitav. Lõpuks leidsime otsitud kollase sildikese ja saime hakata vaatlema pilvi, mõõtsime maapinna temperatuuri, õhuniiskust ja soojuskiirgust ning vaatlesime pinnavorme. Kauguses nägin juba kuidas inimesed sööma suunduvad, kuid vaja oli leida veel üks samalaadne ülesanne. Lõpuks, kui olime roninud üle põldude ja kraavide leidsime otsitu.
Nälg hakkas juba silmanägemist ära võtma, kuid õnneks oligi meil aeg suunduda sööma. Pakuti makaronisalatit, pitsasaia, kohupiima ja morssi. Kuna kõik puualused olid näljast nõrkevaid matkalisi täis, asusin koos Triinu ja Kadiga istuma auto pakiruumi. Järsku saime teate, et mõned tüdrukud on kadunud, kuid ka nemad jõudsid peatselt ilma suurema vaevata kohale. Asusime teele teise punkti poole. Meid juhatati viisakalt rajale, sest GPS ei suutnud meile midagi tarka näidata. Läbisime veidi pikema vahemaa, kui kilomeeter ja üllatus-üllatus, see rada osutus valeks. Otsustasime tulla tagasi läbi metsa. Jalad lõid küll kõigil tuld välja, aga mis teha-tuli koju jõuda. Läbisime mitmekilomeetrise raja ja jõudsime viimasesse punkti. See osutus samaks, mis esimene ülesanne. Kõik meie pundis olid suhteliselt väsinud ja mornid, kuid polnud parata, Kadi tõmbas jalga kalamehe kummikud ja asus veeproove võtma. Kui kõik mõõtmised tehtud ootas ees meid veel üks mikrokliima uuring. Peale seda ootas meid ees vaba aeg ja neil, kes soovisid oli võimalus minna mere äärde. Kui paaritunnine paus läbi oli seadsid kõik sammud sööklasse.
Olenemata suurest väsimusest lõbustasid poisid koridoris möödujaid kitarrimängu ja lauluga. Peatselt hakkasid rühmad ette valmistama uurimustöid ja rollimänge. Ootamatult hakkas õhtul sadama lubatud vihma, aga loodame, et homme on ilm jälle ilus.”