1996. juunis sõlmitud EV Haridusministeeriumi ja USA Riikliku Okeanograafia- ja Atmosfääriameti vahelise koostöölepinguga pandi alus Eestis GLOBE haridusprogrammile, kus lõimitakse loodusteadused, keskkonnateadlikkus, uurimis- ja IKT kasutamise oskused ning toetatakse õpilaste, õpetajate ja teadlaste koostööd. Innovaatilise lepingu sõlmimisele sillutas tee Tartu ülikooli teadur Ülle Kikas, kellest sai ka esimene GLOBE programmi koordinaator. Edasi juhtis GLOBE Kaido Reivelt (2007–2014) ning alates 2015. aastast juba GLOBE-i ridadest sirgunud Laura Altin. Valitsuse poolt andsid GLOBE’ile tuult tiibadesse aastatel 1996-1999 kontaktisikutena Ene Lindemann ja Sirje Aher ning 2000. aastal anti kursi jälgimise teatepulk üle minule.
Jah, õpetajate jaoks sai kõik alguse Ülle Kikase e-kirjaga infotehnoloogia õpetajatele 1996. aasta novembri alguses, millega Ülle kutsus koolide loodusainete õpetajaid liituma GLOBE programmiga. Tollel ajal olid koolides meiliaadressid ainult IT õpetajatel. IT õpetaja vahendatud pakkumine äratas huvi, sest lisaks igapäevasele rutiinsele õpetajatööle pakkus programm väljundit professionaalsele arengule ja võimalusi täiendkoolituseks. Novembri lõpus, esimesel õpetajate seminaril Tartus, istusin juba koos teiste õpetajatega uute Windows arvutite taga (mis sageli DOS pilte ekraanile manasid) ja esimest korda elus salvestasin mingit nn faili mingisse nn folderisse. Kõik tundus erakordselt põnev ja väljakutseid pakkuv.
GLOBE programmiga liitusid enamasti teadusest huvitunud õpetajad, kusjuures nii mõnigi kord ei toetanud koolijuht oma õpetaja uuendusmeelsust. See oli ka üks põhjustest, miks Haridusministeerium sõlmis 90-ndate lõpus GLOBE koolide juhtkondadega tegevuslepingud, milles fikseeriti osapoolte õigused ja kohustused. Edasistel aastatel on aga GLOBE tegevus tuginenud vabal tahtel ja õhinapõhisusel.
Paljud õpetajad, kes olid tulnud kooli peale Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia kokkuvarisemist 90-ndate alguses, nägid GLOBE programmis võimalust ühildada nii õpetamine kui ka teaduse tegemine. Seda aspekti väärtustasin GLOBE programmis ka mina.
Programmiga ühinenud koolid alustasid erinevate mõõtmistega. Eesti koolid paistsid kohe silma mõõtmiste hulga ja kvaliteedi poolest. Seda tõestas 2002. aastal GLOBE-i koolidele antud USA Rahvusliku Kliimaandmete Keskuse (NCDC) sertifikaat. 7 Eesti kooli atmosfääri mõõtmised läbisid kvaliteedikontrolli ja võeti globaalsete kliimamuutuste andmeregistrisse. Range kvaliteedikontrolli läbis tookord 57 maailma kooli, sh C.R. Jakobsoni, Jõgeva, Kilingi-Nõmme ja Rõngu gümnaasiumid, Tallinna Reaalkool, Muhu ja Voore Põhikool. Voore mõõtmiste usaldusväärsust hinnati 99,9%-ks ja tõsteti maailmas esile teise koolina .
Läbi aastate on GLOBE programmi põhirahastaja olnud Haridusministeerium. Samas on nii rahaliselt kui ka erinevate koolituste ja IT vahenditega GLOBE Eestit alati toetanud ka USA suursaatkond. Viimaste kümnendite õppelaagreid ja õpilaskonverentse on Keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu toetanud Keskkonnaministeerium.
Kuna GLOBE tegevused olid seotud arvutite kasutamisega, siis toetas GLOBE programmi väga oluliselt ka Tiigrihüppe SA Enel Mägi juhtimisel. Tiigrihüppe toel said meie GLOBE programmi koolid ja nende õpetajad infoühiskonna eestvedajateks ja teiste õpetajate koolitajateks. GLOBE õpetajad olid ühed esimesed, peale IT õpetajate, kes võtsid aineõppes kasutusele arvuti.
Kokkuvõtteks saab tõdeda, et tegevusmudel, mille rakendamist GLOBE 25 aastat tagasi alustas, on ennast õigustanud. Välja on kujunenud innustunud õpetajate ja teadlaste kogukond ning peale kasvanud uued motiveeritud GLOBE eestvedajad. Suur aitäh GLOBE programmis osalenud ja praegu osalevate koolidele, nende õpetajatele ning õpilastele ning kõigile Eesti koordinaatoritele! Tänu teie pühendumisele, motivatsioonile ja teotahtele on GLOBE programm osutunud elujõuliseks ja jätkusuutlikuks.
Imbi Henno: new opportunities in my life thanks to GLOBE
In 1996, the contract between the Estonian Ministry of Education and U.S. NOAA launched the GLOBE program in Estonia, which combines natural sciences, environmental awareness, research and ICT skills, and supports collaboration between students, teachers and scientists. Tartu University scientist Ülle Kikas paved the way for this innovative contract and became the first GLOBE coordinator. Following her, Kaido Reivelt was the coordinator from 2007-2014, and since 2015 GLOBE alumna Laura Altin has taken on the role. From the government’s side, Ene Lindeman and Sirje Aher were the key contact persons from 1996-1999, and in 2000 they passed the torch to me.
For teachers, everything started with an e-mail to ICT teachers from Ülle Kikas at the beginning of November 1996 in which Ülle invited teachers of natural sciences to join the GLOBE program. Back then only ICT teachers had e-mail addresses at schools. The offer was intriguing because it offered an opportunity for professional development and training to complement the daily work of a teacher. At the end of November at the first teachers’ seminar in Tartu, I already sat behind new Windows computers (which often produced DOS images on the screens) together with other teachers, and for the first time in my life I saved some sort of ‘file’ into some sort of ‘folder’. It all seemed extremely exciting and challenging.
Teachers interested in science were the ones who primarily joined GLOBE. In fact, it often happened that the school head teachers did not support their teacher’s innovativity. That is also one of the reasons why in the late 90s the Ministry of Education signed agreements with the boards of GLOBE schools, which fixed the rights and responsibilities of the parties. In the following years GLOBE activity has been based on enthusiasm.
Many teachers who came to school after the collapse of the USSR Academy of Sciences in the early 90s saw the GLOBE program as an opportunity to unite teaching and scientific research. I also valued that aspect of GLOBE.
The schools that had joined the program began different data measurements. Estonian schools could immediately be distinguished based on the amount of data and its quality. This was demonstrated in 2002 when the NCDC gave Estonian GLOBE schools a certificate. 7 Estonian schools passed the quality assurance check and their data was included in the global climate change database. Back then, only 57 schools from around the world passed the rigorous quality control, including C.R.Jakobson’s, Jõgeva, Kilingi-Nõmme and Rõngu gymnasiums, Tallinn Secondary School of Science, Muhu and Voore secondary schools. Voore’s data reliability was assessed at 99.9% and, with that, the school was the second in the world in this regard.
Throughout the years, the Ministry of Education has provided the main funding for the GLOBE program. In addition, the program has been supported both financially and through other means by the U.S. Embassy in Tallinn. Over the last decade, the learning expeditions and student conferences have been supported by the Ministry of Environment through the Center for Environmental Investments.
Because GLOBE activities are tightly knit with using computers, the program got support from the Tiigrihüppe foundation led by Enel Mägi. Through Tiigrihüppe, our GLOBE schools and their teachers became leaders and trainers of the information society. GLOBE teachers were one of the first who, aside from ICT teachers, started using computers in their classes.
In summary, I must admit that the operational model with which GLOBE began 25 years ago has truly justified itself. It has evolved into an enthusiastic community of teachers and scientists, and new leaders of GLOBE have emerged through the program. A big thank you to all the schools, teachers and students, past and present, who have participated in the GLOBE program, and to all the Estonian country coordinators. Thanks to your dedication, motivation and energy, GLOBE has become a viable and sustainable program in Estonia.
